Elektrofonid

Elektrofonid nimetatakse muusikainstrumente, millel heli tekitatakse elektrooniliselt. Elektrofonid töötavad ainult elektri abil. Akustilised pillid – kõik ilma elektrita töötavad pillid, heli tekib keelt või membraani võnkuma (вибрировать) pannes, kõlakorpuse vastu lüües või läbi huuliku (дульце) pillitorusse puhudes. Elektroonilistel instrumentidel on generaatorit, mis elektri mõjul tekitab erineva sagedusega (с различной частотностью) impulsse. Elektrofonide olulisim osa ongi generaator ehk ostsillaator, kus elektriimpulsid saavad kindla sageduse. 

Ostsillaatori abil tekitatud laineid võib näha ostsilloskoobi ekraanil. Heli kõrgus sõltub õhuosakeste võnkumise sagedust. Heli tämber tuleneb aga helilaine kujust. Elektrofonidega saabki imiteerida akustiliste pillide helisid, matkida (подделывать) inimhäält, tekitada kõikvõimalikke heliefekte, mida akustilised pillid ei võimalda. Elektrofonide kasutamiseks vajab pillimees eelkõige fantaasiat ning tehnilist taipu (навострения). Paljud tuntud süntesaatori- ja arvutimusikud pole sugugi klassikalise muusikaharidusega, sellegipoolest on nende kompositsioonid põnevad (захватывают), need katsetavad (эксперементируют) uusi piiri

Süntesaator

1940. aastate lõpul ja 1950. Aastate algul on rajati nii Euroopas kui ka USA-s elekrtoonilise muusika keskusi, kus eksperimenteeriti elektrooniliste kõlaefektidega. 1964. aastal valmis ameeriklasel Robert Moogil esimene süntesaator. Esimesena katsetasid süntesaatori võimalusi laval rock-muusikud. Esimesed süntesaatorid olid ühehäälsed, Ligi 10 aastat hiljem konstrieeris pillimeister süntesaatori polymoog, mis võimaldas mängida metmehäälselt. 

1980. Aastal jätkus süntesaatori täiustamine: suurendati häälte arvu, muutusid tehnoloogia ja tööpõhimõtted, turule ilmusid uued firmad. Muutus ka pillide välimus: suure hulka nuppude ja lülitite asemele tulid ekraan ja paar rida numerdatud klahve. Loodi MIDI ühendus. Tegemist on muusikaliste instrumentide degitaalliidesega, mille abil toimub infovahetus erinevate elektrooniliste pillide vahel

Süntesaatori firmad

Roland, Korg, Yamaha, Kurzweil, Ensoniq

Digitaalklaver

On üks süntesaatori alaliik (подразделение), mis on ehitatud sämplise (klaviatuuriga juhitav digitaalmakk, sämpling – digitaalselt salvestatud helimaterjal) põhimõttel: iga klahvi alla on salvestatud konkreetne klaveriheli. Digitaalklaver (digitaalne – info edastatakse signaalidena, mis esitavad numbrijadasid) on väiksemate mõõtmetega kui pianiino. Digitaalklaveril saab mängida kõrvaklappidega. Klaveriga sarnaseks teeb instrumendi normaalmõõtmetes klaviatuur, klahvide puutetundlikkus ning pedaalide olemasolu. Digitaalklaveril on palju erinevaid salvestatud tämbreid, sekventser (seade informatsiooni salvestamiseks ja mahamängimiseks), helivõimendus

Rütmimasin

Rütmimasin on süntesaatori alaliik, mille abil tekitatakse digitaalselt väga erinevate tämbriga löökpillide helisid. Tänapäeva rütmimasinad võivad sisaldada ka sämplinguid. 1978. aastal valmistas firma Roland esimese rütmimasina

Arvutimuusika

Arenes ka arvutimaailm. Hakati otsima võimalusi, kuidas arvuti võiks heliloojate ja pillimeeste tööd kiirendada ning lihtsustada. Arvuti rakendamiseks elektroonilises muusikas on leitud palju võimalusi. Arvutiprogrammi abil võib pillimees opereerida korraga mitme süntesaatoriga. Arvutiprogramm suudab panna süntesaatori tegema asju, mida mängija ei suudaks. Näiteks võiks sel moel ühele klahvile vajutades vallandada (распахнуть) terve helide kaskaadi või esitada soolosid tempos, milleks ükski interpreet suuteline pole. 

Keerulisemad programmid võimaldavad koos muusikaga esitada ka video-installatsioone. Kompuuter on heliloojale abiks muusika noodistamisel. Paljud heliloojad – näiteks Pierre Boulez, Edgar Varese, György Ligeti, Olivier Messiaen, Karlheinz Stockhausen  – ühendasid uusi instrumente nende kõlaomadusi traditsiooniliste orkestripillidega, luues nii põnevaid muusikateoseid. Tuntud süntesaatorimuusika loojat ja esitajad on Vangelis, Jean Michel Jarre, Isao Tomita, Brian Eno, Klaus Schulze, ansambel Kraftwerk, Eestis Sven Grünberg, Igor Garšnek.