á cappella – pillisaateta vokaalmuusika; renessansiajastul Madalmaade stiilis ansamblipolüfoonia, mida esitati kapelliga, kus võisid mängida ka pillid 

concerto grosso– (it k – suur kontsert), 17.–18. saj kujunenud mitmeosaline heliteos, mis põhineb soolopillide rühma (concertino) ja orkestri (tutti) vastandamisel 

harmoonia – ajas kulgevate hääleliinide hetkeline kooskõla 

helilaad – heliastmik, milles toonid ja pooltoonid paiknevad kindlas järjekorras; õhtumaises muusikas on enam levinud duur- ja moll-helilaad – igalt diatoonilise helirea 12 helilt on võimalik moodustada 1 duur- ja 1 moll-helilaadi (C-duur, c-moll; Cis-duur, cis-moll jne). 

homofoonia – mitmehäälsuse alaliik, kus hääleliinid jagunevad juhthääleks e meloodiaks ning saatehäälteks

instrumentaalkontsert (soolokontsert) – klassikaliselt 3-osaline instrumentaalteos soolopillile ja sümfooniaorkestrile (viiulikontsert, klaverikontsert, jt), mille esimene osa on sonaadivormis; kujunes välja Viini klassikute loomingus

instrumentaalmuusika – muusika, mida esitavad muusikainstrumendid

kammermuusika – vokaal- või instrumentaalmuusika väikesele (kammerlikule) esituskoosseisule

kantaat – mitmeosaline instrumentaalsaatega või saateta teos koorile ja solistidele, ainult koorile või ka ainult solistidele; võib olla nii vaimuliku kui ka ilmaliku sisuga 

libreto – muusikalise lavateose täielik sõnaline tekst

meloodia – selgelt tajutav hääleliin; homofoonilises muusikas juhthääl, mida saadavad teised hääled

missa – katoliku kiriku jumalateenistus, mida 4.–5. saj hakati lauludega saatma; muusikas nimetatakse missaks jumalateenistuse osadel põhinevat teost, mida enamasti esitavad koor, solistid ja orkester, harvadel juhtudel ka ainult koor; vt ka reekviem

mitmehäälsus – muusika, kus korraga kõlab mitu erinevat muusikalist liini; vt ka homofoonia; polüfoonia

ooper – muusikaline lavateos, kus tegevus antakse edasi orkestri saatel lauldes ja näideldes; tekkis Itaalias 16. ja 17. sajandi vahetusel

oratoorium – läbiva süžeega mitmeosaline vokaalsümfooniline suurteos solistidele, koorile ja orkestrile; sarnaneb ooperiga, kuid puuduvad dekoratsioonid ja lavaline tegevus; kujunes välja 17. sajandil; vt ka passioon

ostinato – meloodia- või rütmilõigu pidev muutumatu kordamine

passioon – oratooriumi alaliik, mis räägib Kristuse kannatustest ja surmast; tekst Uue Testamendi evangeeliumidest  (Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese) 

polüfoonia – mitmehäälsus, kus korraga kõlab mitu iseseisvat meloodilist liini (lihtsaim näide – kaanon)

programmiline muusika – muusika, mis annab muusikaliste väljendusvahenditega (meloodia, harmoonia, rütm, orkestratsioon jne) edasi teose (osa) pealkirjas kajastuvat kirjanduslik-filosoofilist ideed. Muusikat, kus taoline programm puudub nimetatakse vahel puhtaks ehk absoluutseks muusikaks, st et  muusikalised väljendusvahendite koosmõju jõuab kuulajani ilma suunava     vahendajata ning  igaühe jaoks võib teos tekitada erinevaid helipilte ja emotsioone. 

reekviem – leinamissa

rütm – helivältuste korrastatus

sonaat – 3- või 4-osaline teos soolopillile (klaverisonaat, tšellosonaat, klarnetisonaat, jne) või ansamblile (triosonaat); klassikaline sonaat, mille esimene osa on sonaat-allegro vormis, kujunes välja Viini klassikute loomingus

soololaul – soolohäälele kirjutatud instrumentaalsaatega laul; mitmest läbiva süńee või ideega ühendatud laulust koosnevat teost nimetatakse laulutsükliks, eriti populaarne 19. sajandil romantikute loomingus

süit – mitmeosaline instrumentaalteos; barokiajastul oli populaarne tantsusüit, mis koosnes iseloomult, tempolt ja rütmilt kontrastsetest tantsudest; 19. sajandist populaarne programmiline süit (Edvard Grieg „Peer Gynt”, Igor Stravinski balletisüit „Petruška”)

sümfoonia – klassikaliselt 4-osaline suurvorm sümfooniaorkestrile, mille 1. osa on sonaadivormis; kujunes välja Viini klassikute loomingus

tonaalne muusika – muusika, mis põhineb duur- ja moll-helilaadidel

variatsioonid – muusikavorm, kus teemale järgneb rida teema teisendeid (A A1 A2 A3 A4); lõplikult kujunes välja Viini klassikute loomingus

vokaalmuusika – muusika, mida esitab inimhääl; vt ka a cappella

vokaalsümfooniline teos – teos vokaalsolistidele, koorile ja sümfooniaorkestrile(oratoorium, passioon, kantaat, jne)

ühehäälsus – muusika kulgemine ühe meloodilise liinina; kui mitu lauljat või pillimeest esitavad ühehäälset muusikat, nimetatakse seda unisooniks

Согласно министерству культуры Эстонии и на основе закона "Государственная программа для основной школы" и приложения №6, обучение музыке проходит с 1 по 9 класс в три этапа