Täna me räägime sümfooniaorkestrist. Mis tähistas sõna orkester Antiik-Kreekas? Sõna ,,orkester“ tähistas algselt Antiik-Kreeka teatris ümmargust väljakut lava ees, kus laulis ja tantsis koor. Tänapäevaks orkester on ansambli suurema instrumenataalkollektiiv. (kr. k. symphonia - kooskõla) kujunes 18. sajandi teisel poolel. Sümfooniaorkester on orkester, kuhu kuuluvad

• puupuhkpillid: flöödid, oboed, klarnetid, fagotid
• vaskpuhkpillid: metsasarved, trompetid, tromboonid, tuuba, timpanid, löökpillid, klaver, harf jne.
• keelpillid: viiulid, vioolad, tšellod, kontrabassid

Soleerivad puhkpillid liigitatakse orkestris: kaheseks ehk väikeseks orkestriks, kolmeseks, neljaseks jne. ehk suureks orkestriks. Kõigis orkestrikoosseisudes lisanduvad vastavalt partituurile löökpillid: suur trumm, väike trumm, timpanid, taldrikud, triangel, kastanjetid, kellamäng, tšelesta, gong, tamtam jm. ning harf(id).

Uuri ajalehtedest ja internetist, millised orkestrid esinevad kodulinnas või mõnes suuremas Eesti linnas lähema kuu jooksul.

Esimene Eesti sümfooniaorkester

Loodi 15. nov 1900. a Tartus. Dirigendiks oli Aleksander Läte, kes on professionaalse heliloojana ka ise sümfooniaorkestrile teoseid kirjutanud. Alates 2001. aastast meie ERSO peadirigent on Nikolai Aleksejev

Dirigent

Kuidas te arvate, mis tähendab ladina keeles sõna dirigens? (suunama, juhatama). Ta juhatab orkestrit või koori. Kooridirigenti nimetatakse koorijuhiks. Juba vanaajal hoolitses üks ansambli liige koosmängu eest. Näiteks Vana-Kreekas löödi sauaga (жезлом) üles-alla, Vana-Roomas taoti (похлопывали) jalaga vastu maad.

15. ja 16. sajandil lõid mõned dirigendid takti rullikeeratud noodiga. 17. sajandi Prantsusmaal löödi takti pika sauaga vastu põrandat. Jean-Baptiste Lully lõi saua otsaga põranda asemel vastu jalapöida ja suri gangreeni tagajärjel. Kuni 18. sajandini juhatas heliteost harilikult helilooja klavessiini taga istudes. Prantsusmaal juhatas esimene viiul. 19. sajandil hakati dirigeerimist pidama iseseisvaks elukutseks. Sel ajal suurenes ansambli koosseis ja seda hakkas mängu ajal juhatama eraldi isik, kes ei mänginud ühtki muusikariista. Ühtlasi muutus sel ajal tavalisemaks dirigendikepi (дирижёрская палочка) kasutamine, sest seda oli parem näha kui paljaid käsi või rullikeeratud paberilehte. Dirigent määras tempo ja aitas pillimängijatel õigel ajal sisse astuda. Ooperis oli tavaks, et dirigent seisab näoga lava poole, orkester selja taga, sest keskenduti lauljaile. 1897. aastal sai Gustav Mahler Viini Riigiooperi dirigendiks ja poodium toodi orkestriruumi ette.

Esialgu peeti loomulikuks, et iga hea helilooja on ühtlasi hea dirigent. Tõepoolest, paljud 19. sajandi parimad dirigendid olid ühtlasi head heliloojad, näiteks Louis Antoine Jullien, Felix Mendelssohn, Louis Spohr ja Carl Maria von Weber. Hiljem hakkasid need elukutsed siiski erinema: tekkisid heliloojad, kes ei osanud kuigi hästi dirigeerida, ja elukutselised dirigendid (esimesena Hans von Bülow, kes ei olnud heliloojad.

Kuigi tänapäeval kasutab enamik dirigente keppi, ei tee seda siiski kõik. Tuntud dirigentide hulka, kes ei kasuta(nud) keppi, kuuluvad Pierre Boulez, Leonard Bernstein ja Leopold Stokowski.

Eesti tuntumad orkestridirigendid: Neeme Järvi, Eri Klass, Arvo Volmer, Paul Mägi, Olari Elts, Tõnu Kaljuste