Hector Berlioz

(1803-1869) Oli prantsuse romantiline helilooja. Tihti on teda nimetatud ka suurimaks prantsuse heliloojaks üldse. Kindlasti oli Berlioz oma eluajal aga rohkem hinnatud väljaspool oma kodumaad, põhjuseks küllaltki teravad suhted Pariisi konservatooriumiga.

Looming

Fantastilises sümfoonias kasutab autor autobiograafiliste programmi. Monotematiline, esimene romantiline sümfoonia, portreed romantilisest kangelasest. Fantastilises sümfonias alapealkiri on „Episood kunstniku elust“. Soololaul omane intimne lüüriline pihtimus (исповедь) esines nüüd ulatuses sümfoonilises teoses. Berlioz on aktiivne orkestriarendaja, tema teostes jõuavad akadeemilisele kontserdilavale nii uued pillid (pikoloklarnet, harf) kui ka sümfonismis varem tundmatud mängutehnikad (col legno keelpillidel). Mitmetes teostes võib täheldada (заметить) monumentaalsust, plakatlikkust. Huvitava faktina tasuks märkida sedagi, et ehkki Berliozi sulest (из под чернила, пера) ilmunud traktaati "Harmooniast ja orkestreerimisest" peetakse (удержаться) tänapäevani üheks põhjalikumaks teoreetiliseks teoseks, ei mänginud Berlioz ise korralikult mitte ühtki pilli.

---

Tähtsamad teosed

4 ooperid «Тайные судьбы», «Троянцы», «Беатриче и Бенедикт». 4 sümfooniad, kooriteosed, kantaadid,uvertüürid Reekviem (1837)

Georges Bizet

Georges Bizet (1838-1875) oli prantsuse helilooja. Ta sündis Pariisis ja talle anti ametlik nimi Alexandre-César-Léopold Bizet, ristimiseks muudeti ta nimi Georges Bizet'ks, Äärmiselt andeka lapsena liitus ta prestiiže Pariisi Muusikakonservatooriumiga juba kümneaastaselt. Konservatooriumis õppis Bizet komponeerimist ja klaverimängu.

Looming

Aastal 1857 jagas ta Jacques Offenbachi poolt organiseeritud võistlusel auhinda ühevaatuselise opereti Le docteur Miracle orkestreeringu eest ja võitis Prix de Rome, stipendiumi paljutõotavatele muusikutele. Stipendiumi tingimuste kohaselt veetis Bizet kolm aastat õppides Roomas. Seal küpses tema talent ja valmis Don Procopio. Väljaarvatud too aeg Roomas, veetis Bizet oma ülejäänud elu Pariisi lähistel. Pariisis pühendas ta end heliloomingule. Aastal 1863 sündis Theatre-Lyrique tellimusel ooper Les pécheurs de perles (Pärlipüüdjad-ловцы жемчужен). 

Samal perioodil kirjutas ta ka ooperi hästituntud L'arlésienne (vodevill), ja klaveriteose Jeux d'enfants (Lastemängud). Samuti kirjutas Bizet romantilise ooperi Djamileh, mida on tihti nimetatud Carmeni eelkäijaks. Oma esimese C-duur Sümfoonia kirjutas Bizet konservatooriumis, ilmselt koduse ülesandena. Arvatavasti unustas ka Bizet selle teose olemasolu, sest see avastati alles 1935 Konservatooriumi raamatukogu arhiivist. Sümfoonia on tuntud ka stiililise sarnasuse poolest Franz Schuberti teostega, mis olid tol ajal Pariisis praktiliselt tundmatud. Bizet teine sümfoonia Rooma jäi lõpetamata. Ta oli ka erakordselt andekas pianist, kelle oskusi on kiitnud isegi Franz Liszt. Kuulnud, kuidas Bizet esitas ilma igasuguse ettevalmistuseta keerulise teose ja ei teinud seejuures ühtki viga, ütles Liszt, et peab Bizet'd üheks Euroopa kolmest parimast pianistist.

Carmen

Bizet enimtuntud teos on 1875 aastal valminud ooper Carmen, mis põhineb Prosper Mérimée samanimelisel novellil 1846. aastast. On mõjutatud Giuseppe Verdi loomingust, kirjutas Bizet Carmeni pearolli metsosopranile. Sisult on Carmen väga traagiline. Ooperilaval on inimesed otse rahva hulgast - vabrikust, külast, mustlaslaagrist, salakaubavedajate keskelt (контрабандист), härjavõitluse areenilt (тореодорская арена). Tegevuskohaks on Hispaania. Sellel värvikal taustal (фон) hargneb (разворачивается) mustlasneiu Carmeni ja talupoisist seersandi Jose armastuse lugu. Carmen on ilus, temperamentne ja veidi isekas tütarlaps. 

Looduslapselikult vaba eelarvamustest (предрассудок), ei tunnista ta armastuses silmakirjalikkust (лицемерие). Lakanud armastamast Jose´d, kingib ta oma südame härjavõitlejale Escamillole. Jose, kes ei suuda leppida mõttega, et on Carmeni kaotanud, püüab viimast surma ähvardusel (угроза) enda juurde tagasi pöörduma. Carmen keeldub ning Jose tapab ta. Bizet ise ei näinud Carmeni edu. Esietendusel vilistati (осудить) ooper välja ja kriitikud andsid sellele ühise hävitava (губительный) hinnangu. Kolme kuu pärast Bizet suri. Samas ülistasid ooperit sellised muusikamaailma korüfeed nagu Saint-Saëns, Tšaikovski ja Debussy, kes mõistsid teose suurust. Nende suurte heliloojate vaated osutusid prohvetlikeks - lõpuks muutis publik Carmeni üheks ajaloo populaarsemaks ooperiks

Fryderyk (Frederic) Chopin 

(1810-1849) Maailma kuulus poola pianist ja helilooja, kes rikastas klaverimuusikat uue sisu, uue poeetilise ja meloodilise väljendus laadi ning uue mängutehnikaga.Chopini loomingu aluseks on poola rahvamuusika. Temast sai poola rahvasliku koolkonna rajaja

Elulugu

Chopini eluloos võib eraldada kahte järku: 

1. 1810-1830 - Poolas
2. 1831-1849 - Prantsusmaal
   

Lapsepõlv

Sündis Varssavi lähedal väikeses külas. Ema mängis klaverit, isa mängis flööti ja viiulit.Alusta õpinguid vanema õe juhendamisel. Tema õpetaja Varssavis on W. Zywny. 8-aastasel andis eduka esimese kontserdi. 12-aastaselt kuulus ta Poola parimate pianistide hulka. Kõrval ka kunstniku ja kirjanikutalent. 16-aastaselt aastus Varssavi Kõrgemasse Muusikakooli ning lõpetas selle hiilgavalt. „Muusikaline geenius“ – nii iseloomustas teda kompositsiooniõpetaja J. Elsner. 1829. aastal esines suure menuga Viinis.

Välismaal

1830. aastal sõitis Chopin pikemale kontsertreisele välismaale. Elu jooksel esines ta vaid 51 korral suurtel rahvarohketel kontsertidel. Chopini tunnustati ka väga hea pedagoogina. Tal oli palju erinevast rahvusest õpilasi. Chopini sõbrad on kirjanikud, kunstnikud, muusikute hulgas oli ka tuntud naiskirjanik, varjunimega Georg Sand, keelega heliloojat sidus sügav sõprus. Ta suri kopsuhaigusest Pariisis 1849. aastal. Kuulsa poolaka südant säilitatakse helilooja enda soovil ühes Varssavi kirikus.

Teosed

58 masurkat, 17 valssi, 16 poloneesi, 21 nokturni, 26 prelüüdi, 27 etüüdi, 4 ekspromti, 4 balladi. Suurvormid: 3 klaverisonaati, 4 skertsot, Fantaasia f-moll, 2 kontserti klaverile ja sümfooniaorkestrile, sonaat tšellole ja klaverile.Vokaalteosed: 17 laulu

Klaveripalad

Masurkad, poloneesid ja valsid – olid loodud kontsertpaladeks. 

Masurkad (58) on loodud poola rahvatantsu mazurka eeskujul kolmeosalises taktimõõdus, iseloomult elava ja rütmika tantsuna. 

Chopini Masurkad saab jagada kolme rühma: 

1. Talupojatantsule sarnased – kiired, aga raskepärased ja kohmakad (неладные); näiteks op. 56 nr. 2 C-duur; 
2. Ballitantse meenutavad – sädelevad, graatsilised, säravad; näit op. 7 nr. 1 B-duur; 
3. Lüürilise meeleoluga, aeglased, nukrad ja igatsevad, loodud enamasti välismaal; näit. op. 68 nr. 2 a-moll 

Poloneesid (16) Aluseks on poola rahvatants. Kolmeosalises taktimõõdus. Rõhutatult pidulikke, orkestraalse, mehise, võimsa ja värvika kõlaga poloneese on Chopinilgi, näiteks poloneesid op. 40 nr 1 A-duur ja op. 53 As-duur

Valssid (17). Tuntumad valssid: nr 1 Des-duur (ABA) nr 2 cis-moll (ABCBAB) nr 3 As-duur (ABA)

Prelüüdid (24). Kirjutas kvindiringist lähtudes kõiki helistikke. Tuntud prelüüdid: nr 4 e-moll nr 7 A-duur nr 20 c-moll nr 15 Des-duur

Etüüdid. op. 10, op. 25, kummaski 12 etüüdi op.10 nr 3 E-duur (ABA) - sõnadeta laul op. 10 nr 12 c-moll „Revolotsiooniline etüüd“ op. 25 nr 1 As-duur pehme kõlaga

Kokkuvõte

1. Chopin kirjutas ainult klaverile
2. Tähtsaim väljendusvahend on tal meloodia
3. Loomingus kajastab tema sügav kiindumus (преданность, влечение) oma isamaasse, kodumaa lodusesse, ajalukku ja rahvaloomingusse