L. Beethoven

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 1770 Bonn - 1827 Viin) oli saksa klassitsismiajastu, kuid elu lõpus romantistliku helikeeleni jõudnud helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim

Algselt jõukas, kuid vanaisa surma järel vaesustunud perekonnas elanud Beethoven pidi juba 10-aastaselt rahapuudusel koolist lahkuma. Esimeseks muusikaõpetajaks oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Komponeerimist hakkas ta õppima 12-aastaselt C. G. Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida W. A. Mozarti juures. Pärast esimest ning lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida J. Haydni juures. Seekord läks ta Viini aga lõplikult.

Viinis tõid talle pianisti- ja heliloojakuulsuse kontserdid ehk akadeemiad, mida Beethoven ise korraldas. Kuid neli aastat enne esimest akadeemiat, 1796. a hakkas tema kuulmine halvenema, 1814. aastal oli see juba nii halb, et pidi suhtlemiseks kasutama kõnelustevihikuid. Täiesti kurt oli helilooja 10 viimasel eluaastal. Kurtus, aga ka ebaõnnestunud naiseotsingud ning kohtuvaidlused vennapoja hooldusõiguse pärast põhjustasid heliloojas masendust. Vaatamata kõhklustele ei sooritanud ta siiski enesetappu ning enne surma 56-aastaselt, oli ta niivõrd populaarne, et viimase akadeemia lõpetas viiekordne ovatsioon ning helilooja matustele tuli austust avaldama 20 000 inimest

Looming

Beethoven on kirjutanud  9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. 

Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on tema muusikas tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Samas on näiteks tema sümfooniatele iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikemad kestused ja suuremad orkestrikoosseisud, kui tema klassitsismiajastu eelkäijate omadele omane