Barokk

Sel perioodil oli Euroopa poliitiline elu rahutu (смутный, беспокойный). Kirikusfääris toimusid ususõjad katoliiklaste ja protestantide vahel (pärast Lutheri kirikureformi). Loodi Jesuiitide ordu (орден), mis tegutses vastureformatsiooni ja inkvisitsiooni huvides. Prantsusmaal valitses äärmuseni (крайность) priiskav (расточительный) absoluutne monarhia (Louis XIV – 1661-1715), õukonna elulaad nõudis palju raha. Kolooniatest saadav rikkus voolas Euroopasse, et rahuldada kõrgklassi muutuvaid ambitsioone. Toimusid monarhiavastased kodanlikud revolutsioonid Inglismaal ja Madalmaades. Ühiskond kääris (в перевороте)

Barokk-kultuur

Barokk-kultuur oli dünaamiline ja rahutu. Portugalikeelne sõna barocco tähendab lopergust pärlit (жемчужина неправильной формы) (midagi kummalist, tavatut, порочный, распущенный, склонный к излишествам). Vastandina renessansi harmoonialisusele iseloomustavad barokiajastu muusikat ja kunsti dünaamilisus, rahutus, liialdused, teatraalsus.

Barokk muusika

Barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna (17. sajandi filosoofi Rene´ Descartes'i rajatud afektiõpetus inimese tundeseisundeist). Heliteos pidi algusest lõpuni püsima ühes emotsionaalses seisundis (pidev pinge, ülim (предельно) õnneseisund vm). Puudus muusika sisemine areng.

Muusikalise baroki kodumaa oli Itaalia, kus kujunes enamik uusi žanre, ning sealt pärit muusikud andsid tooni kõikjal Euroopas. Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Õukond tellis muusika, organiseeris kuulamise ja tasustas (оплачивать) muusikuid. See oli aeg, mis tekkis kontsertstiil. Muusika väljus väikesest koosmusitseerivast ringkonnast suure publiku ette. Vastandina renessansiajastu muusikale (kirikumuusika oli jumalateenistuse funktsionaalne osa, seltskonnamuusika mõeldud koos mängimiseks või tantsimiseks) oli barokkmuusika mõeldud pingsaks kuulamiseks. Kujunes välja professionaalsete muusikute klass. Nad töötasid õukonnamuusikutena ja mängisid kirikukapellides. Üha rohkem läks hinda virtuoossus, tekkis solistide kultus (kastraadid ooperis).

Pillid

Vokaalmuusika varjust kerkis (зародиться) esile instrumentaalmuusika. Pillid arenesid tormiliselt. Viiul muutus tähtsaimaks ansambli- ja soolopilliks. Tegutsesid kuulsad Cremona koolkonna viiulimeistrid (Amatid, Guarnierid, Antonio Stradivari). Konstrueeris uusi puhkpille (põikflööt (поперечная), fagott) ja võeti kasutusele haamerklaver. Tavalisimaks pilliansambliks sai barokktrio, kuhu kuulusid kaks meloodiapilli ja basso continuo – katkematu bassihääl ja sellele ehitatud harmooniaakordid. Nimetus «trio» ei tähista mitte pillide, vaid partiide arvu, kuna basso continuo´t mängis vähemalt 2 pilli. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe ja plokkflööt.

Orkestrimuusika

Puhkes (возникнуть) orkestrimuusika buum. Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes. Barokkorkester kasvas välja barokktriost, oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tšello, kontrabass, fagott jm). Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise (сплетение) tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal- kui ka instrumentaalmuusikas, nii soolopalades kui ka koori- ja orkestriteostes. Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Helilooja eesmärgiks sai tekstis kirjeldatava kujutamine muusikas. Muusikas muutus rõhutatult helistikukeskseks (tonaalseks).