Muusika minu elus
Muusika on mind köitnud juba varasest lapsepõlvest peale ning selles on väga suur roll minu vanematel.
Ühel päikeselisel suvepäeval viis ema mind sisseastumiskatsetele muusikakooli. Astusin klaveriosakonda üsna tagasihoidlike punktidega. Esimene õppeaasta oli minu jaoks raske mitmel põhjusel: ma ei saanud alati täpselt aru, mida õpetaja minult ootab, ning vanematel ei olnud võimalust kohe klaverit osta.
Kui pill lõpuks koju jõudis, hakkasid kostma algul kohmakad, hiljem aga üha kindlamad muusikahelid. Minu õpetaja Natalja Nikolajevna Andropova suutis minus äratada huvi ja armastuse selle imelise kunsti vastu. Selle eest olen talle tänulik kogu elu.
Lugesin innukalt muusikaõpikuid ning minu silme eest rullus lahti suurte muusikute elu, samal ajal kui peas kõlas nende muusika. Paljusid suuri heliloojaid ei tunnustatud nende eluajal ning maailm kuulis nende loomingut alles palju hiljem.
Pärast muusikakooli lõpetamist kiitusega ei tahtnud ma muusikast loobuda. Mul oli suur soov pühendada end sellele kunstile, omandada elukutse ja saada klaveriõpetajaks. Natalja Nikolajevna valmistas mind ette sisseastumiseks Georg Otsa nimelisse Tallinna Muusikakooli, kuhu ma väga tahtsin õppima minna. Sain sisse.
Muusika saadab mind igal vabal hetkel: ta on minuga nii rõõmus kui ka kurbuses, aitab mind ning ma ei karda öelda, et õpetab elama.
Lõpetasin muusikakooli kaks aastat tagasi ning õpin nüüd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Mulle väga meeldib õppida. Tegelen sellega, mida armastan. Te ei kujuta ettegi, kui palju igapäevast tööd ja pikki tunde vajab pianist selleks, et tema käte all sünniks kaunis muusika, mis kuulajaid lummab.
Minu armastus muusika vastu on väga tugev. Muusika on minu jaoks kõige salapärasem kõigist kunstidest. Ta suudab väljendada hinge kõige peenemaid tundevarjundeid, mida sõnadega edasi anda ei saa. Kõigile ei ole antud muusikat mõista ja keerulistes kõlades omaenda elamuste peegeldust leida. Kui ma kuulan või esitan suurte heliloojate teoseid, tunnen, et muusika kõneleb minuga ja räägib millestki väga olulisest.
Käin koos kursusekaaslaste ja sõpradega sageli klassikalise muusika kontsertidel. Pärast neid on hinges rõõm ja rahu. Kui astud kontserdisaalist välja, olles näiteks kuulanud Pjotr Tšaikovski esimest klaverikontserti, tekib arusaam, et elu on kaunis, sest olemas on kunst ja muusika, mis suudavad edasi anda kogu inimtunnete spektri.
Minu jaoks ei ole muusika ainult hariduse omandamine, vaid ka võimalus eemalduda argipäeva kärast ja muredest.
Mulle tundub, et muusika võib inimese hinge lausa ümber pöörata. Sellel on väga tugev emotsionaalne mõju. Anton Tšehhovi jutustuses "Rothschildi viiul" oskab vaene juut Rothschild mängida isegi kõige rõõmsamat meloodiat nii kaeblikult, et kuulajatel tulevad pisarad silma. Tema mängus väljendub kogu tema õnnetu elu ja seega ka inimese hing.
Minu arvates on muusika kõikjal seal, kus elame meiegi. Ta on soojas kevadtuules, vaikselt langevates vihmapiiskades ja rohu sahinas. Kui kuulata tähelepanelikult head luulet, võib sealt kuulda meloodiat, kooskõlade mängu ja lainetavat liikumist:
Sosin, pelk hingetõmme,
ööbiku trillerdus,
hõbe ja virvendus,
unise oja helin...
(A. Fet)
Milline tabamatu valgus neist ridadest kiirgab. Tunne, mida need väljendavad, on peen ja vaevu hoomatav.
Olen väga õnnelik, et minu elu on seotud kunstiga. Selle õnne eest olen eelkõige tänu võlgu oma kõige lähedasematele inimestele, emale ja isale. Just nemad panid mind muusikakooli õppima. Ma ei kujuta oma elu ilma muusikata ette, ja mitte ainult sellepärast, et see on minu töö, vaid eelkõige sellepärast, et see aitab mul elada.