Maart Saar – rahvuspärase muusikastiili rajaja 

Mart Saar (1882-1963) oli eesti helilooja, organist ja rahvaviiside koguja. Tema loomingusse kuulub umbes 350 a cappella koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala, 2 orkestriteost ja 2 vokaal-sümfoonilist teost. Mart Saare mälestuseks on Tartus püstitatud monument. 

 

Lapsepõlv ja õpingud

Mart Saar sündis metsavahi (лесник) perekonda. Perel oli kodus orel. Mardi esimeseks õpetajaks oli tema isa, kes oli hea orelimängija ja improvisaator. 

Kooliteed alustas Saar Kaansoo vallakoolis ja koolitee jätkus Suure-Jaani kihelkonnakoolis, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp.

1901. aastal astus Saar õppima Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1908. aastal hõberahaga.

1911. aastal lõpetas ta kompositsiooniõpingud Nikolai Rimski-Korsakovi ja Aleksander Ljadovi juures. 

 

Hilisem eluperiood

Pärast õpinguid asus Mart töötama muusikaõpetajana Tartus.

1921. aastal kolis ta elama Tallinnasse, kus esines sageli organistina ning tegutses vabakutselise heliloojana.

Aastatel 1928–1929 toimetas ta muusikaajakirja "Muusikaleht".

Aastad 1932–1943 veetis Mart isatalus Hüpassaares ning järgnevatel aastatel oli ta seal igal suvel. 1972. aastal (9 aastat peale tema surma) avati seal Mart Saare majamuuseum.

Aastatel 1943–1956 töötas Mart Saar kompositsiooniprofessorina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, kus tema õpilasteks olid näiteks Ester Mägi, Harri Otsa ja Jaan Rääts.

6 aastat enne surma tabas (застал врасплох) teda osaline halvatus (парализация)

 

Tähtsus muusikaajaloos

Mart Saar oli üks rahvusliku stiili rajajaist ja eesti professionaalse muusika alusepanijaist, eriti koorimuusika vallas.Ta oli esimene eesti helilooja, kes tunnetas eesti vanema rahvalaulu olemust, suutis avada selle omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega.Lisaks sellele kogus ta rahvaviise ning analüüsis ja süstematiseeris neid

 

Looming

Mart Saare looming oli algusaastatel tugevalt mõjutatud sajandi alguse uutest suundadest: impressionismist (klaveriprelüüdid) ja ekspressionismist (soololaul "Must lind").

Koorilaul. Tema loomingus on kõige suurem osa koorilaulul, mida ta on kirjutanud umbes 350, aga lisaks sellele kuulub tema loomingusse ka sümfooniline ja vokaal-sümfooniline muusika. Koorilaulude jaoks sai ta inspiratsiooni loodusest ja rahvaviisidest. Osad tema laulud on lihtsa tekstuuriga ja kuuluvad seetõttu laulupidude raudvarasse, näiteks "Leelo" ja "Põhjavaim", aga on ka palju selliseid laule, mis valmistavad raskusi isegi professionaalsetele interpreetidele.

Soololaul. Lisaks koorilaulule armastas Saar ka soololaulu, mida ta on kirjutanud rohkem kui ükski teine eesti helilooja (umbes 180). Tema peamiseks soololaulu teemaks oli armastus oma kodumaa looduse vastu ning neis leidub nii tundelist armastuslüürikat kui filosoofilisi mõtisklusi elu kaduvuse teemadel. Tekstidena on kasutatud kõige rohkem Juhan Liivi, Anna Haava ja Karl-Eduard Söödi luulet.

Klaverimuusika. Saar on ka kõige ulatuslikuma klaverimuusikaga helilooja Eestis. Tema algusaastate klaverilooming on tõsine, sageli isegi raskemeelne, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Stiilivõtete poolest kõigub Saar hilisromantismi, impressionismi ja ekspressionismi vahel. 1913. aastal hakkas Saare klaverimuusika stiililiselt eri suundadesse arenema. Ühelt poolt püsis Saar edasi traagilise alatooniga väljenduslaadis (Eleegia a-moll), teiselt poolt oli märgatav sisemine lihtsustumine (bagatellid, mõned prelüüdid)

 

Cyrillus Kreek

(1889 Saanika küla, Läänemaa - 1962 Haapsalu). Helilooja, pedagoog, koori- ja orkestrijuht. Arendas ja mitmekesistas oluliselt eesti koorimuusikat. Tema loomingu tähtsaim läte oli rahvamuusika: ta on üles kirjutanud tohutu hulga rahvaviise, eriliseks leiuks tema rahvaviiside kogumistöös on vaimulikud rahvalaulud (koraalimeloodiate rahvapärased variandid), mida ta kogus Lääne-Eestis (ka saartel) ning Lõuna-Eestis Urvastes

 

Lapsepõlv ja St Peterburg

Cyrillus Kreek sündis 3.12.1889 Ridala kihelkonnas väikeses Saanika koolimajas. Vanemad Gustav ja Maria Kreek panid pere üheksandale lapsele nimeks Karl Ustav. Isa Gustav Kreek oli kooliõpetaja, kes armastas muusikat ning õpetas laulu ja pillimängu ka oma lastele. 1896. a. sai Gustav Kreek õpetajakoha Vormsi saarele Fällarna õigeusu kiriku kooli. Selles ametis sai töötada ainult õigeusu kiriku liige ning nii salviti terve pere õigeusku. Lisaks muudeti ka pereliikmete eesnimed: Gustavist sai Konstantin ning Karl Ustavist Kirill. Siit ka tema hilisem kunstnikunimi Cyrillus. Kreegi koolitee algas Haapsalus Nikolai kiriku kihelkonnakoolis. Muusikast innustunud poisil lubati harjutada kohaliku karskusseltsi klaveril ning Jaani ja Lossikiriku orelitel, samuti võeti ta mängima kooli pasunakoori ja linna tuletõrjeorkestrisse. Cyrillus harjutas hoolsalt isa muretsetud trombooni, võttis klaveritunde ning laulis kohalike seltside koorides. 1908. a. sai Cyrillus Kreegist Peterburi konservatooriumi trombooniüliõpilane. Neli aastat hiljem vahetas ta eriala ja õppis aastail 1912-1916 kompositsiooni (õppejõududeks Vītols, Tšernov ja Tšerepnin). Juba Peterburis sündisid esimesed meisterlikud segakoorilaulud, nagu "Nõmmelill" (A. Haava, 1911) ja "Talvine õhtu" (V. Ridala, 1916). Peterburis tutvus Kreek ka Peeter Südaga, kellest sai tema lähim sõber. Alates 1911. aasta suvest osales Kreek Eesti Üliõpilaste Seltsi korraldatud ja Oskar Kallase juhitud rahvalaulude kogumisretkedel. 1914. a. kirjutas ta üles esimesed vaimulikud rahvaviisid, samal aastal hakkas ta esimese eestlasena salvestama rahvaviise fonograafiga. Lisaks kogumismatkadel kirjapandule kopeeris Kreek enda tarbeks ka teiste kogujate viise, hiljem kirjutas ta rahvalaule ja pillilugusid üles oma õpilastelt. Kokku on helilooja kogus ligi 6000 viisi, sealhulgas umbes 500 eestlaste ja eestirootslaste vaimulikku rahvaviisi. Kogutud materjali korrastas ja uuris Kreek väga põhjalikult, olulist osa sellest kasutas ta oma loomingu allikana. Praegu säilitatakse Kreegi rahvaviisikogu Teatri- ja Muusikamuuseumis Tallinnas

 

Haapsalu ja Tallinn

1916. aasta detsembris, enne lõpueksameid konservatooriumis, mobiliseeriti Kreek sõjaväkke. 1917. a. vabastati ta sõjaväest tervislikel põhjustel, kuid keerukates oludes oli õpingute lõpetamine võimatu. Alates 1917. aastast töötas Kreek Eestis muusikaõpetajana, esmalt Rakvere Õpetajate Seminaris, seejärel ühe õppeaasta (1920/21) Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ning aastail 1921-1932 Läänemaa Õpetajate Seminaris Haapsalus. Lisaks andis ta muusikatunde ja juhatas orkestreid ka teistes Haapsalu koolides, tegutses koori- ja orkestrijuhina ning juhatas maakondlikke laulupäevi ja laulupidusid. Haapsalus jätkas Kreek ka rahvalaulude kogumist ning rahvaviisidest sai tema loomingu alus. 1925. a. alustas ta oma suurima teose Requiem’i komponeerimist - ta soovis täide viia oma varalahkunud sõbra Peeter Süda realiseerimata jäänud kavatsust, luua reekviem koorile ja orkestrile. Ka selles teoses kasutas ta rahvaviise ja jäljendas orkestris rahvapille. 1927. a. valminud 8-osaline Requiem fragment on esimene omataoline teos eesti muusikas, tuginedes ladinakeelse liturgilise teksti eestikeelsele tõlkele. Kreek ilmutas eriti suurt huvi nn vaimuliku rahvalaulu ehk luteri koraali rahvalike variantide vastu: 1931-1938 seadis ta 3-häälsele koorile 443 sellist laulu, neist 271 on üles kirjutatud rannarootslastelt ja 172 eestlastelt. Rahvalikke vaimulikke laule kasutas ta ka paljudes teistes teostes

 

Aastatel 1940-1941 ja 1944-1950 oli Kreek Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateoreetiliste ainete õppejõud (aastast 1947 professor). 1950. a. sunniti ta ametist lahkuma, kuna konservatooriumi tollane juhtkond leidis, et ta "töö nii erialaliselt kui ideelis-poliitiliselt ei olnud küllalt rahuldav kõrgema kooli jaoks". See hinnang oli kindlasti ebaõiglane, sest Kreegi muusikatundmine, teadmised ja lugemus olid oma aja kohta erakordsed. Nõukogulikele juhtidele oli Kreek aga ilmselt vastuvõetamatu oma paljude vaimulike helitööde tõttu. Samas olid Kreegi enam kui tuhat vaimulikku laulu isegi tema lähimatele kolleegidele tundmatud ja neid hakati avastama alles 1980. aastatel

 

1950. aastatel töötas Kreek Haapsalu Pedagoogikakoolis klaveriõpetajana. Koorimuusika kõrval komponeeris ta sel ajal ka palju puhkpillimuusikat ja rahvaviisidest lähtuvaid sümfoonilisi süite. 1953. a. kirjutas ta kantaadi "Kalevipoeg nõiakoopas"

 

Cyrillus Kreek suri 26.03.1962 ja on maetud Haapsalu vanale kalmistule. Haapsalus avati 2001. a. Kreegi kortermuuseum, samas on Kreegi mälestussammas (Aime Kuulbusch).

Loomingust

Tema loomingu tähtsaim osa on koorimuusika ja valdavalt tuginevad ta kooriteosed rahvaviisidele. "Rahvaviis kasutab mind, et ennast näidata!". Väga palju kirjutas Kreek eesti ja rannarootsi vaimulike rahvaviiside seadeid

 

Kreek oli ka lääne-euroopa vanema koorimuusika hea tundja ning ta sidus rahvaviisi sageli vana polüfoonilise kompositsioonitehnikaga, näiteks erinevate kaanoni võtetega

 

Lisaks koorimuusikale on Kreegi loomingus ka orkestrisüite ja ansamblimuusikat. Eriti hindas ta puhkpilliansambleid.

Cyrillus Kreek on loomingu üldarvult ilmselt üks kõige viljakamaid eesti heliloojaid. Ta on kirjutanud teoseid sümfooniaorkestrile, palju muusikat puhkpilliansamblitele (peamiselt süite). Vokaalsümfoonilisest muusikast on märkimisväärne Requiem c-moll fragment, samuti kantaat "Kalevipoeg nõiakoopas".

Kõige ulatuslikum valdkond on aga a cappella koorimuusika. Vaid väike osa sellest on nn originaalmuusika, kuid nende hulgas äärmiselt põnevaid laule, näiteks "Nõmmelill" ja "Talvine õhtu" (mõlemad 1912), tollase eesti koorimuusika keskmist taset arvestades on mõlemad väga uudse helikeelega.

Nn originaalmuusika on ka Kreegi loodud Taaveti laulud. Neid on ta kirjutanud kolmel etapil, tänaseks on populaarseimad 1923. aastal loodud: "Õnnis on inime" fragment - Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoor/Dirigent Evi Eespere (tekst 1., 2., 3. psalmist), 104. Taaveti laul "Kiida mu hing", 121. laul "Päeval ei pea päikene sind vaevama" ja 141. laul "Issand, ma hüüan Su poole" fragment. Need neli moodustavad Kreegi psalmide hulgas omaette, stiililiselt tervikliku grupi: nad on emotsionaalselt tasakaalukad, meloodiakujunduses on aimatavad mõjutused vaimulikest rahvaviisidest (nende "konksud, lindid ja keerutused", nagu Kreek ise vaimulikku rahvalaulu iseloomustas).

Suurem jagu Kreegi koorimuusikast tugineb rahvalaulule. Regivärsilise rahvaviisi kasutamisel paistab Kreek sageli silma väga suurejoonelise arenduse poolest - neid on raske pidada lihtsalt lauludeks, tihti on eelistatud nimetust koorisümfoonia ("Meie Err", "Maga, maga Matsikene" fragment - Tallinn Madrigal Singers, "Sirisege, sirbikesed", "Mis sa sirised, sirtsukene?"Tartu Ülikooli Kammerkoor/Dirigent Karin Herne, "Undsel ilmal lätsi ma" jt).

Täiesti ainulaadne eesti (koori)muusikas on aga vaimulike rahvaviiside kasutamine Kreegi poolt Margo Kõlar, Kammerkoor 'Gloria'. Vaimulikud viisid on kõik Kreegi kogutud. Nende hulgas on ka rannarootslaste viise. Kuna rannarootslased siit maalt nõukogude võimu eest pagesid, on Kreegi poolt kogutud ja seatud materjal täiesti unikaalne. See on mälestus ühest kadunud rahvakillust (rootsi keelt oskas Kreek lapseeast Vormsilt, samuti oli tema esimene abikaasa rootslane).

Sageli kõrvutatakse Kreegi loomingut Mart Saare omaga. Mõlemad heliloojad on esimesed, kes sel määral tuginesid oma muusikas regivärsilisele rahvaviisile. Noores eesti rahvuskultuuris arutleti 20. sajandi alguskümnenditel tuliselt selle üle, missugune peaks olema eesti kunst ja muusika ning mille poolest peaks ta eristuma teistest euroopa kultuuridest. Leiti, et parim moodus saavutada rahvuslikku omapära on rahvusele eriomaste nähtuste kasutamine - muusikas oleks selleks regivärsiline rahvaviis. Ka varasemad põlvkonnad olid regivärsi poole pöördunud, Saare ja Kreegi käsitlus oli aga uudne - nad loobusid klassikalisest harmooniast ja nende laulud olid harmooniliselt varasematest hoopis põnevamad. Sageli tajutakse nende harmooniat ja meeleolu kui midagi eriliselt karget ja "põhjamaist", seega erinevat nii kesk-euroopa kui ka vene muusikast.

Kreek oli eesti muusikas üks järjekindlamaid polüfooniliste kompositsioonivõtete rakendajad. Väga on ta armastanud kaanonit (paljud tema rahvaviisiseaded kasutavad seda võtet). Erakordne oli ka Kreegi järjekindlus ja põhjalikkus püstitatud ülesannete elluviimisel. Näiteks on ta loonud 500 kaanonit Punscheli koraaliraamatu järgi fragment - Margo Kõlar, Kammerkoor 'Gloria'. See on ebatavaliselt mahukas ettevõtmine, eriti arvestades, et nende loomise ajal (1949-1955) polnud heliloojal mingisugust püsivat sissetulekut ning tema kirjadest sõpradele nähtub karjuv vaesus. Veelgi eredam näide tema töö süsteemsusest on 443 vaimulikku rahvalaulu 3-häälses naiskooriseades (1931-1937). Siin on ta töödelnud praktiliselt kõik tema käsutuses olnud eesti ja rannarootsi vaimulikud rahvalaulud, sealhulgas iga viisi kõik üleskirjutatud teisendid (kokku 172 eesti ja 271 rootsi viisi).