Heino Eller 

(1887-1970) Tema orkestripala „Kodumaine viis“ on sümbol eestlastele nagu soomlastele Jean Sibeliuse „Finlandia“ või norralstele E. Griegi„Peer Gynt“.Tema roll on teedrajav nii helilooja kui ka pedagoogina. Tema õpilsed on suuremaid sümfoonikuid E. Tubin ja kogu maailma tunnustuse võitnud Arvo Pärt. Loomingus ei kahta rahvalaulude tsiteerimist või töötlusi. Erandiks on vaid „13 klaveripala eesti motiividel“ (1941), kus helilooja kasutas temaatilise materjalina esimest korda originaalseid rahvaviise.

 

Elu, õpping ja tema õpilased

Sündis Tartus, kus alustas 12-aastaselt viiuliõpinguid.Õppis Peterburi konservatooriumis, ent paraku pidi ta käe ülemängimise tõttu viiuliõpingutestjuba järgmisel aastal loobuma. Edasi õppis Peterburi Ülikoolis õigusteadust. 1912-1915 ning 1919-1920 aastatel õppis Peterburi konservatooriumis kompositsiooni. 1920-1940 aastatel Tartu Kõrgema Muusikakooli õppejõud. 1940 aastal kutsuti teda Tallinna konservatooriumi professoriks, kellena ta tegutses surmani. Elleri käe all õppisid Vellim Kapp, Arvo Pärt, Jaan Rääts, Lepo Sumera, Heino Jürisalu, Anatoli Garsnek, Alo Põldmäe, aarne Oit, Valter Ojakäär, Uno Naissoo...

Instrumentaalmuusika

Kammer- ja orkestriteosed. Muusikaline käekiri on lüürilise hatakteri ning eepiliselt jutustava valjenduslaadiga. Tema teostes pole jõulisi muusikalis-dramaturgilisi pingeid ega konflikte. Väga oluline roll on loodusmotiividel, sellele viitavad ka tema teoste poeetilised pealkirjad. Muusikalise stiili poolest on Elleri helikeel lähedane impressionistlikule laadile.

 

Sümfoonia

3 sümfooniat. Tema loomingus on hinnatud sümfoonilised poeemid. Sümfoonilised poeemid „Koit“ – утреннняя заря, „Videvik“ (сумерки) kõlavad kontserdikavades. „Öö hüüded“ (ночные возгласы), „Viirastused“ on noorpõlveteosed.

 

 

 

Kammermuusika

Filigraane miniatuuride meister. Klaveriteostes on kõige populaarsemad klaveripalad „Kellad“, „Liblikas“. Viiulipaladest aga muusikaline looduspilt „Männid“.